Depressioon on püsivalt väljendunud meeleolu alanemine, millega kaasneb huvi- ja elurõõmu kadumine, energia vähenemine ning mille tulemusena langeb toimetulekuvõime ja elukvaliteet. Kaasuda võivad ka tähelepanu- ja keskendumisvõime alanemine, madal enesehinnang, süü- ja väärtusetuse tunne, pessimistlik suhtumine tulevikku, enesekahjustus- või suitsiidimõtted ja teod, häiritud uni või isu alanemine/tõus. Depressiooni diagnoosimiseks peavad mainitud sümptomid olema püsinud vähemalt kaks nädalat, kuid piisab ka lühemast ajast, kui sümptomid on erakordselt tugevad või algavad väga ootamatult. Sõltuvalt depressiooni sümptomite raskusastmest, jaotatakse depressioon kergeks, mõõdukaks ja raskeks.
Iga inimene tajub mingil eluhetkel kurbust, pettumust, meeleheidet, mis ei kesta tavaliselt kauem kui mõned päevad. Mõnikord leidub nendele tunnetele põhjus, mõnikord mitte. Tavaliselt tullakse sellega toime ja ei vajata enam muul viisil abi. Depressioon ja ajutine masendus ei ole aga üks ja seesama. Depressiooni korral võib halb enesetunne püsida nädalaid või kuid ning negatiivsed tunded on nii tugevad, et hakkavad segama igapäevaelu. Võime nautida ja ümbritseva vastu huvi tunda on nõrgenenud, mõtetes valitseb lootusetus ning mitte miski ei paku rõõmu.
Kognitiiv-käitumuslikku teraapiat peetakse depressiooni puhul üheks tõhusamaks. Teraapia kognitiivne (ehk mõtlemise, tunnete, mälu ja kujutlustega seotud) pool rõhutab, et sündmustel ei ole omaette tähendust, vaid see kujuneb selle käigus, kuidas Te neid sündmusi enda jaoks tõlgendate. Depressiooni korral kaldutakse sündmusi tavaliselt negatiivselt tõlgendama, mis tekitab aga negatiivseid emotsioone. Teraapia käitumuslik osa suunab Teid käituma nii, et tunneksite rohkem rahulolu ja positiivseid emotsioone. Käitumise muutmine hõlmab näiteks tegutsemise suurendamist, rahulolu pakkuvate tegevuste leidmist, une- ja söömisrežiimi taastamist.